Osta vői mitte osta – selles on küsimus!

referent

Tänasel päeval on ostjatel tőeline probleem. Elamufondi valikuvőimalused on väga piiratud ja kőrgema maksejőulisusega klient ei saa osta tőeliselt enda maitse järgi ja kvaliteedinőuetega elamispinda. Samas ei üllata kahe samasuguse korteri 100 000- kroonise vahega hinnad enam kedagi. Olukorda vőib hinnata absurdseks. Näiteks vőib paljude omataoliste seast tuua 3- toalise korteri Lasnamäel hinnaga 1,4 miljonit krooni. Vaatamata sellele, et seal on tehtud korralik remont ja hinna sisse kuulub ka köögimööbel on antud hind ikkagi šokeeriv. Mőnede kinnisvara ostutehingute juures on ostja pidanud seetőttu tekkinud vajaduse pärast panema pangale tagatiseks mitte ainult ühe, aga isegi kaks korterit, mis vőivad asuda isegi teistes linnades! Kirjandusklassika pőhiprobleem: “Olla vői mitte olla?” on tänaseks muutunud küsimuseks: “Osta vői mitte osta?” Kőigest 15 aastat on kapitalismiajastusse astumise hetkest ja oleme tőesti saavutanud seda, et kodanikud ei pea enam seisma järjekordades paari jalanőude järele ja arvutama, kas elavad siis järgmise palgapäevani ära vői mitte, vaid hoopis järjekordades ostmaks kinnisvara. Muide ka see meenutab tegelikult mingil määral 20 aastataguseid aegu, aga selle vahega, et rahvas ei lähe ametühingutesse ja täitevkomiteesse őigust leidma vaid kinnisvarabüroodesse, kasutades samu märksőnu “pangakonto, intressid, liising jne”. Vaadates toimuvat on vőimalik teha mőned ekslikud järeldused: Esiteks, et me maal on avastatud naftamaardlad ja maksekohustused on tühistatud, miska rahvas on rikastunud. Teiseks, et rahvas on rikastunud tänu väikestele väljaminekutele ja suurtele sissetulekutele. Jälgides maailmapraktikat vőib teha järeldusi, milleni sellised hinnarallid viivad. Kaugeltki mitte igas riigis ei toimu kinnisvara hindade pidevat tőusu. Samas mőnes riigis vőib näha kinnisvaraturu tőelist üleajamist. Kas meie kinnisvarahindade tőus on stabiilne protsess vői ülepaisutatud seebimull- näitab aeg…