Ažiotaaž uue elamispinna ümber Tallinna kesklinnas

Kui näed kuskil, et kopp on vundamendi kaevamiseks maasse löödud, siis võib juba lugeda, et oled hiljaks jäänud… Kõik on müüdud või broneeritud. Igal juhul sa pole esimene… Loomulikult laenuga võetud. Seejuures, mida suurema, seda uhkema. Ruutmeeter ei maksa vähem kui 30 000 kr. Kus on “lagi” ja millal see saabub? Ja veel küsiks… Ega see lagi meile millalgi pähe kuku?

Aћiotaaћi suhtes uue elamispinna üle Tallinnas võib teil isegi olla õigus. See on samas Euroopa pealinnadele omane ega ole tegelikult uudiseks. Ilmselt ei pööranud te varem sellele tähelepanu. Kui teha väike ajalooekskurss, siis on kesklinna hinnad läbi aegade olnud teistsuguse tasemega kui nn magalarajoonides. Lihtsalt 15-50 aastat tagasi pääsesid eluasemeturule lähedale ainult “valitud inimesed”.

Kui rääkida ruutmeetrihinnast, siis nõudlus kasvatab seda: suurem nõudlus-suurem hind.

Miks on nõudlus nii suur? Ilmselt on see raha ja mentaliteedi küsimus. Mõni plaanib ostu edasimüügiplaaniga, et hiljem rohkem kasu lõigata. Mõni lihtsalt elada keskuses, sest see on prestiiћne ja mugav.

Kus on “lagi” ja ei kuku see meile kaela? Küsimus on keerukas. Võiks öelda poliitilis-majandus-filosoofiline ja kannab rahvusvahelist iseloomu.

Muide, pange tähele, et hinnad ei kasva ainult kesklinnas vaid niisamuti äärelinnades. Kui aga rääkida üldisemast “laest”, siis tuleb kindlasti süveneda peale meie ajaloo ka Euroopa ajaloosse. Näiteks 20.06.2005 “The Economist” millest kirjutas artiklis “Millal lõhkeb ja kas üldse- kiknnisvara ja investeerimismull”. Võib meenutada ka meie põhjanaabrite kaheksakümnendate aastate näidet , kui Soome ja Rootsi pankade agressiivse pealepressimise tulemusel sai kergelt võtta eluasemelaene, aga kinnisvarahinnad kasvasid. Kui kord saabus majanduslangus, siis kasvas ka töötus ja “seebimull lõhkes”. Lühikese ajaga langesid kinnisvarahinnad 20-30%. Mis toimus sotsiaalsete tingimuste muutumise tagajärjel võime juba ise ette kujutada.

“Kas ei kuku see lagi meile pähe?” – jääb nüüd igaühe enda enda otsustada, lähtudes “pea” rahakoti paksusest ja konkreetsest “kindlusest”, mis endale on soetatud.